Aastakümneid olnud strateegilise konkurentsi probleem, elektrooniline sõda on aga väga vähe tuntud, välja arvatud mõned käsitsi valitud spetsialistid. Kuigi andmetöötlusest ja kiirest sidest on saanud enamiku kaasaegsete armeede peamised arendusvaldkonnad, on läänearmeed pikka aega ignoreerinud elektroonilise sõjapidamise võimeid, olgu need siis ründavad või kaitsvad. mässuvastased konfliktid, millega nad silmitsi seisid 20 aastat.
Ja vastupidi, Venemaa, kui juba niigi väga dünaamilise nõukogude doktriini vääriline pärija elektroonilise sõja osas, on jätkanud oma vahendite ja doktriinide moderniseerimist ning katsetanud neid korduva tegevuse käigus, olgu siis Tšetšeenias, Gruusias või rohkem hiljuti Donbassis ja Süürias, samuti õppustel ja manöövritel NATO piiride lähedal. Ja Venemaa sihikindlus näib end vilja kandvat, sest täna on USA armee sunnitud kiiresti välja töötama mitmeid programme, et püüda taastada eelised elektroonilise ja digitaalsõja vallas, mis eeldab kõiki kohustusi. Tänapäeva kaasaegsed keskmise ja kõrge intensiivsusega süsteemid.
Arendatavatest programmidest on Elektrooniline sõjapidamise planeerimise ja juhtimise tööriist, ehk EWPMT, näib kõige lootustandvam, et pakkuda keskpikas perspektiivis vastust USA vägede kiireloomulistele vajadustele. Alates 2014. aastast Euroopasse paigutatud USA väejuhatuse tellimusel välja töötatud EWPMT Raytheoni poolt on avatud süsteem, mis kogub ja ühendab andmeid üksikutest VMAX- või VROD-sõidukite seadmetest ning juhib Sabre Fury segamissüsteeme, et kontrollida kaitse- ja ründavat elektromagnetilist keskkonda lahinguväljal. See võib kutsuda ka tulekahju tugisüsteeme elektromagnetiliste või küberohtude kõrvaldamiseks.
Kuid erinevalt Venemaa süsteemidest, mis juba varustavad üksusi suurel hulgal, on EWPMT alles arendusfaasis ja selle kasutuselevõtmist oodatakse alles mitme aasta pärast. Sellisena otsustas General Administration Organization ehk GAO, mis on samaväärne Ameerika Ühendriikide raamatupidamiskohtuga, 2018. aastal, et USA armee jõupingutustel elektroonilise ja digitaalse sõjapidamise vallas puudusid märgatavad vahendid, eriti inimlik, riskides sellega, et USA armee kõik võimed muutuvad ebatõhusaks.
USA armee täheldatud lahtiühendamist Venemaast elektroonilise sõjapidamise vallas tõstab eriti esile tema püüdlus rakendada vastumeetmeid Venemaa poolt läbiviidavate GPS-signaalide segamise ja eriti võltsimisoperatsioonide vastu, mis seisnevad armee täpsuse tuletamises. GPS asukoht. Venemaa süsteemide tõhusust selles konkreetses valdkonnas ei ole enam vaja näidata ja tundub, et see on isegi eksporditud, kunajuunis hävitas Iraani õhutõrje drooni RQ-4 näib olevat seotud muutunud GPS-signaaliga. GPS-ist on aga tänaseks saanud oluline tööriist suure hulga seadmete kasutamiseks, olgu siis sõidukite või lennukite navigeerimiseks või täppismoona juhtimiseks.
Sellest ohust ülesaamiseks töötavad Ameerika ja Lääne insenerid kiiresti välja mitmeid lahendusi, alustades juhtimissüsteemide ühendamisest inertsiaalsüsteemiga kuni miniatuursete aatomkellade kandmiseni, mis otsustavad üle võtta, kui märkaks lahknevust riigis edastatavate signaalidega. GPS raam. USA armee arendab oma jalaväelaste jaoks ka sammulugejaga võrreldav kaasaskantav inertsiaalsüsteem, et tuvastada ebanormaalsed erinevused vastuvõetud GPS-signaali ja inertsiaalüksuse andmete vahel. Tõepoolest, võltsimist on ohvriks langenud süsteemil raske tuvastada. Kui töötajad on GPS-signaali ebausaldusväärsusest teavitatud, saavad nad kasutada muid asukoha määramise ja navigeerimise vorme, mis on absoluutarvudes kindlasti vähem täpsed, kuid ei tundlikud ebasoodsate häirete suhtes. Kaardil ja kompassil on veel ees helge tulevik!
Kui Venemaa, Hiina ja seega ka Ameerika Ühendriigid osalevad nüüd elektroonilise ja digitaalsõja vallas tehnoloogilises võidujooksus, võime vaid märgata, et Euroopa armeedes ja eriti Euroopa armeedes ei võeta seda valdkonda arvesse. Prantsuse armeed. Mis puudutab tihedat õhutõrjet (SHORAD), radaritõrjesüsteeme või soomukite aktiivseid kaitsesüsteeme, siis elektroonilise sõja valdkonna jõudude toetamine on LPM 3–2019 üks suuremaid puudujääke, nõrgeneb veelgi, kui vaja, Prantsuse vägede võimekust kõrge intensiivsusega lahingutegevuses. Nendes tingimustes on raske hinnata baltlaste, poolakate, tšehhide või rumeenlaste kavatsusi, kes eelistavad oma omandamiste kaudu koostööd Ameerika vägedega, arvestades Euroopa suurte sõjaliste jõudude karjuvaid ebaõnnestumisi valdkondades, mis mõjutavad suurt intensiivsust, nagu elektrooniline sõda. …